Grupijuht Maarika endast

Olen praeguseks hetkeks üksteist korda Camino de Santiagol käinud. Minu (palve)rännakud on olnud väga erineva pikkusega: algusega Saint-Jean-Pied-de-Port’ist (neli korda, üks neist tõukerattal), Tartust, Hospital de Orbigost, ning Astorgast. Lisaks Prantsuse teele (kõige populaarsem Santiago-tee), olen läbi kõndinud ka Camino Primitivo, Atlandiäärse Portugali tee ning lõigukesi Camino del Nortest (Põhjatee) ning Ruta de la Platast (Hõbedatee).

Esimesele caminole minnes mõtlesin, et selline katsumus nagu 800 kilomeetrit jalgsi läbida on miski, mida võib teha vaid ükskord elus. Samuti oli mul ühest küljest mitmesuguseid kõhklusi, teisest jällegi ootusi. Üks kahtlus oli see, et kuidas mu jalad ja üldse mu organism sellisele koormusele vastu peavad. Aga pidasid suurepäraselt. Enne teele minekut olin arvanud, et peab ka mõned puhkepäevad sisse arvestama, aga kõndimine osutus niivõrd loomulikuks tegevuseks, et puhkepäevi ei olnudki vaja – vastupidi, suur soov oli iga päev edasi minna. Enne caminole minekut kujutasin ette, et ajaloolise palverännuteena mängib religioon sellel teel väga olulist rolli ja kahtlustasin, et äkki tunnen, et ma ei sobitu sellesse keskkonda päris hästi – ei olnud ma ju religioossena üles kasvanud. Osutus aga, et tänapäevane camino on koht kõigi jaoks – sa võid seal olla just see, kes sa oled. Põhjused, miks keegi caminole läheb, on väga erinevad. Päris tihti on selleks näiteks soov võtta aega, et mõtted edasiste sihtide osas selgineksid. Kokkuvõttes, pean tunnistama, et olin isegi natuke pettunud, et enamus kirikuid sellel teel kinni olid. Arglike ootuste poole pealt oli mul lootus, et mul tekib sellel teekonnal mingi valgustumismoment, kas siis läbitavate kohtade erakordse õhkkonna või puhtalt füüsilise kurnatuse tõttu. Valgustumiseni ma siiski ei jõudnud, küll aga nakatusin camino pisikuga – nii nagu paljud caminol käijad jäin minagi sõltuvusse.

Saatuslikuks sai ühe kaaspalveränduri lausutud tõetera, et “õige palverännak algab sinu oma koduuksest”. Kuigi algselt tundust mõte Eestist Hispaaniasse kõndida hullumeelne, asusingi juba poole aasta pärast sellele teekonnale. 5000 kilomeetrit ja pool aastat! Loe lisaks minu blogist (aasta 2012). See jalutuskäik oli suurepärane kogemus igas mõttes. Aga parim osa sellest kogemusest, nii nagu ka minu esimesel caminol, olid ikkagi need inimesed, keda ma sellel rännakul kohtasin.

Olles ise caminost nii suures vaimustuses, tekkis mul vastupandamatu soov seda ka teistele tutvustada. Alustasin ikka neist kõige lähedasematest. 2013. aasta kevadel kõndisime koos ema ja tädiga Hospital de Orbigost kuni Santiagoni: tubli 275 kilomeetrit astumist.

Sellelt rännakult naasnud, üllatas isa mind oma valmisolekuga samuti caminole minna. Kuna isale meeldis rattaga sõitmise mõte kõndimisest rohkem ning mina olin enda jaoks alles äsja tõukerattad avastanud, siis otsustasimegi nende vahenditega teekonna läbida. Tehtud, mõeldud!

Soovist veel suuremale inimesteringile seda imelist aeglase puhkuse võimalust tutvustada, sündis 2014. aasta sügisel väikese grupiga taas caminole minek. Sellest käigust ilmus Delfi Reisijuhis lugu. Pärast seda olen veel mitu korda nii üksi kui grupiga caminol käinud. Aga ikka veel kutsub mind sinna tagasi. Tahate teada miks? Aga tulge vaadake ise järele!

TULGE, LÄHME CAMINOLE!